Meie planeedi loodus dikteerib omi kliima reegleid, mistõttu inimesed peidavad end suvel kuumuse eest konditsioneeri abil ning talvel püüavad oma elamisi igat moodi soojendada. Tehnoloogiad ei seisa paigal ning tänapäeval on olemas ruumide soojendamiseks hulgaliselt viise. Kõige soodsam ja efektiivsel on gaasi- või elektriküte, kus tubades paiknevates radiaatorites tsirkuleerib soojuskandja.

Kütte monteerimise näiteks võib arutada „Leningradi projekti“. Sellest nimest saab ka aru, et antud küttesüsteem oli välja mõeldud ning leidnud laialt kasutust Neeva jõel olevas linnas (Sankt Peterburis). Sellise süsteemi tööpõhimõte on praktiliselt sama nagu kahetorulises küttesüsteemis. Erinevus seisneb vaid selles, et Leningradi küttes jõuab soojuskandja radiaatorini mööda ühte toru.

Küttesüsteemi paigaldus

Alustuseks pannakse tubade seinadele rippuma radiaatorid. Arvestades 1,5 ruutmeetrit elamispinda radiaatori ühe

sektsiooni kohta. Seejärel tehakse tehnoloogilised avaused sinna, kus hakkab paiknema torustik. Avaustesse pannakse hülsid – need on metalltorud, kuhu sisse peab hiljem mahtuma toru.

Nüüd võib paigaldada toru. Kui tegemist on polüpropüleentoruga, siis kronsteinid kinnitatakse iga 1.5 meetri tagant. Metalltorusid võib kinnitada harvem. Selleks, et küttesüsteem töötaks efektiivselt, keevitatakse igasse radiaatori all olevasse torusse vahelülid, milleks on väiksema diameetriga toru. See võimaldab soojuskandjal paremini liikuda radiaatorisse.

Igale radiaatorile paigaldatakse ka kuulkraan või rõhu reguleerimise kraan. Selline tehnoloogia võimaldab reguleerida temperatuuri igas toas eraldi. „Leningradi projekti“ eripära seisneb süsteemi monteerimisele ja ekspluateerimisele kulunud ressursside ökonoomsuses, sest magistraaltoru on ühtlasi nii juurdevool kui ka äravool. Peale seda kui torustiku monteerimine on lõpetatud, paigaldatakse süsteemi tsirkulatsioonipump ning toru viiakse katlasse.

Süsteemi soojuskandjaga täitmisel peab igast radiaatorist eraldi õhu välja laskma ning alustada kõige ülemistest. Siinkohal oli tähtis meeles pidada, et esimesel sisselülitamisel ei süsteemi seadistada kriitilistele temperatuuridele. Alustada võiks minimaalse võimsusega ning järk-järgult seda juurde lisada.