Vannitoa paiknemist kodu aias kohtab tänapäeval väga harva, sest isegi kolkakülas üritavad elanikud ehitada sanitaarsõlme siiski majja. Mida siis veel rääkida korterist või eramajast, mis asub linnas või linnapiiril. Kanalisatsiooni monteerimiseks majas ei pea ilmtingimata olema kõrgharidusega insener, kuigi oma peensusi on siinkohal vägagi palju.

Esiteks, tuleb koostada ruumide plaan, kuhu on vajalik viia kanalisatsioonitoru. Samuti otsustada, kus hakkavad paiknema sanitaartehnilised seadmed. Sõltuvalt üldisest veetarbimise hulgast arvestatakse äravoolu mahtu ning vastavalt sellele valitakse kanalisatsioonitoru diameeter.

Kätte on jõudnud kanalisatsioonisüsteemi monteerimise aeg. Tööde teostamisega alustatakse kõige madalamast kohast suunaga üles. Kallet arvestatakse terve toru pikkuse peale. Kui eramajas ei ole ühendatud linna kanalisatsioonisüsteemiga, siis on vajalik solgiaugu ja filterkambri paigaldus.

Jäätmete filtreerimissüsteemi jaoks tuleb välja kaevata kolm auku. Igasse paigaldada kolm kaevu, mis oleksid

diameetriga 1 ja 1,5 meetrit. Esimesel kaevul on reovete jämefiltri ülesanne. Pooleteisemeetrises kaevus tihe fraktsioon settib ning vedelik liigub mööda toru, mis on paigaldatud kambri põhjast 1.5-2 meetri kõrgusel, järgmisesse kaevu.

Teises kaevus tekib taaskord sete, ning kaevu põhja eelnevalt puistatud kruusliiva segu filtreerib vee ning suunab selle pinnasesse. Vee jäägid liiguvad mööda toru nagu ka esimesest kambrist ning liiguvad kolmandasse kaevu, millest see juba pumbatakse drenaažipumba abil välja. Antud filtreerimise süsteem võimaldab unustada assenisaatorsõidukid mitmeks aastaks.

Kanalisatsiooni töötamise ajal tekib vaakum. See tuleneb süsteemi hermeetilisusest. Liikuvate elementide lõhkemise vältimiseks paigaldatakse süsteemi tuulutuspüstik. See viiakse hoone katusele nii, et see oleks kanalisatsioonitoru jätk.