Miks kraanikausi sifoonist tuleb ebameeldivat lõhna?

Kuidas sifoon peaks lõhna tõkestama — veeluku põhimõte

Iga korralikult toimiv sifoon põhineb ühel lihtsal füüsikalisel põhimõttel: kõverikus jääb alati väike kogus vett seisma, moodustades nn veeluku ehk vesiluku. See veekiht toimib barjäärina, mis takistab kanalisatsioonitorustikust tulevatel gaasidel majaruumidesse tõusmast.

Kui see veelukk on olemas ja terve, ei tohiks kraanikausi äravoolust lõhna tulla, isegi kui kanalisatsioonitorus endas on lõhnav sisu. Just seepärast on veeluku seisukorra kontrollimine esimene ja kõige olulisem samm, kui üritad lõhna põhjust välja selgitada.

Probleem tekib siis, kui see veekiht mingil põhjusel kaob, väheneb liiga madalale tasemele või muutub ise lõhna allikaks — kõiki neid stsenaariume käsitleme järgnevates peatükkides.

Kuivanud veelukk — kõige levinum põhjus, eriti harva kasutatavatel kraanikaussidel

Kui kraanikauss seisab kasutuseta pikemat aega — näiteks külaliste vannitoas, suvekodus või kontoris, kus mõnda kappi kasutatakse harva —, aurustub sifoonis olev vesi järk-järgult ära. Kui veelukk on kuivanud, kaob barjäär kanalisatsioonigaaside vastu ja lõhn pääseb otse tuppa.

See on ühtlasi kõige lihtsam probleem lahendada: enamasti piisab, kui lasta kraanist mõneks minutiks vett joosta, et sifoon uuesti täituks. Kui lõhn kaob pärast seda kohe, oligi põhjuseks lihtsalt kuivanud veelukk.

Kodudes, kus mõnda valamut kasutatakse harva, tasub reeglina üks kord kuus lasta sellest kraanist veidi vett läbi joosta — see on lihtne ennetav harjumus, mis säästab hilisemast lõhnaprobleemist.

• Kontrolli, kas lõhn ilmneb just pärast pikemat kasutuspausi (puhkusereis, harva kasutatav külaliste tuba).
• Lase kraanist 1–2 minutit vett joosta ja jälgi, kas lõhn kaob.
• Kui lõhn kaob veejooksuga, aga tuleb mõne nädala pärast tagasi, on tõenäoliselt tegu lihtsalt ebaregulaarse kasutusega, mitte tõsisema riknemisega.
• Suvekodudes ja harva kasutatavates ruumides tasub kaaluda sifooni veeluku aeglase aurustumise vastu spetsiaalset sulgurit või lihtsalt regulaarset läbiloputamist.

Biokile, seebijääk ja orgaaniline sete sifooni koljus

Kui veelukk on olemas ja veejooks lõhna ei kõrvalda, on järgmine tõenäoline põhjus sifooni sisemusse kogunenud biokile — õhuke, sageli libe kiht, mis koosneb seebijääkidest, rasvast, juustest ja muust orgaanilisest materjalist, mis on aja jooksul torusiseste seinte külge kinnitunud.

See kiht ei pruugi ummistust tekitada ega vett kinni pidada, kuid selles elavad bakterid tekitavad lagunemise käigus väävliühendeid ja teisi lõhnavaid gaase, mis levivad tagasi kausi kaudu ruumi. See on eriti levinud köögivalamute puhul, kus läbi äravoolu läheb rohkelt rasva ja toidujääke.

Erinevalt kuivanud veelukust ei kao see lõhn pelgalt vee läbilaskmisega — biokile jääb torude seintele isegi siis, kui veelukk ise on täis ja korras. Lõhn võib olla iseloomult mõnevõrra magusalt-mäda, erinevalt kanalisatsioonigaasi teravamast lõhnast.

• Lõhn tugevneb tavaliselt just pärast nõudepesu, rasvasema toidu valmistamist või pesemist.
• Sifoonikorki lahti keerates on näha või tunda libeda kihi olemasolu koljusse jäänud vee peal või seintel.
• Ise saab proovida sifooni puhastada, keerates lahti alumise puhastuskorgi ja loputades kõveriku läbi, või kasutades pehmet harja koljusiseste seinte puhastamiseks.
• Regulaarne, kord nädalas tehtav kuuma vee ja nõudepesuvahendi läbilaskmine aitab biokile kogunemist aeglustada, kuid ei asenda perioodilist füüsilist puhastust.

Vale tüüpi või ebasobiv sifoon

Mitte iga sifoon ei sobi igasse olukorda. Turul on mitu sifoonitüüpi — klassikaline S- või U-kujuline veelukuga sifoon, lehtersifoon, teleskoopsifoon ja mehaanilise klapiga sifoon —, ning kui valamusse on paigaldatud sobimatu tüüp, võib veelukk osutuda liiga madalaks või ebastabiilseks.

Näiteks madala veelukuga kompaktsed sifoonid, mida kasutatakse ruumipuudusega köögikapi all, aurustuvad kiiremini kui tavapärase sügavusega sifoonid. Samuti võivad odavad plastist mehaanilise klapiga sifoonid aja jooksul klapi kulumise tõttu kaotada oma tihedust, ilma et veetase koljus visuaalselt muutuks.

Kui probleem tekib korduvalt vaatamata regulaarsele kasutusele ja puhastusele, tasub kontrollida, kas paigaldatud sifoon üldse vastab selle valamu kasutusotstarbele ja veevoolu iseloomule.

• Kontrolli, kas sifoonis on nähtav veelukk (enamasti läbipaistva koljuga sifoonide puhul lihtsalt näha).
• Kompaktsed madala veelukuga sifoonid sobivad harva kasutatavate valamute alla halvasti, kuna vesi aurustub kiiremini.
• Mehaanilise klapiga sifoonid vajavad aeg-ajalt klapi kontrolli, kuna kulunud klapp ei pruugi enam tihedalt sulguda.
• Kui sifoon on juba aastaid vana ja plastosad on muutunud hapraks või pragunenud, on otstarbekas kaaluda kogu sifooni väljavahetamist uue vastu.

Lahtised ühenduskohad ja kulunud tihendid

Sifoon koosneb mitmest kokkukeeratud osast — äravoolutoru, kõverik, puhastuskork ja ühendusmutrid —, ning igas neist liitekohtadest on kummist või plastist tihend, mis aja jooksul kuivab, pragunenud või kaotab elastsuse.

Kui tihend ei ole enam täielikult tihe, ei pruugi tekkida nähtavat veelekget, kuid õhk ja lõhnavad gaasid saavad siiski läbi väikeste pilude ruumi lekkida. See on üks põhjustest, miks lõhn võib esineda ka siis, kui sa ei näe põranda- või kapialusel ühtegi veeplekki.

Kontrolli iga ühenduskohta käega — kas mutrid on korralikult pingutatud, kas tihend on nähtavalt kuivanud, pragunenud või kohalt nihkunud. Vajadusel piisab tihendi väljavahetamisest, ilma et peaks kogu sifooni asendama.

• Kontrolli kõiki keermestatud ühenduskohti — puhastuskork, kõveriku ja äravoolutoru vaheline muhv, seina- või põrandaühendus.
• Pinguta lõtvunud mutrid käega, ilma liigse jõuta, sest ülepingutamine võib plasti pragundada.
• Kui pärast pingutamist lõhn ei kao, vaheta vastav tihendrõngas — need on odavad ja saadaval enamikes ehituspoodides.
• Kui ühenduskoht on nähtavalt pragunenud või deformeerunud, ei aita pelgalt tihendi vahetus — vajalik on selle osa asendamine.

Pesumasina või nõudepesumasina äravooluvooliku ühendus

Paljudes kodudes on köögivalamu sifooniga ühendatud ka pesumasina või nõudepesumasina äravooluvoolik, mis suunab masina heitvee samasse äravoolusüsteemi. Kui see ühendus on tehtud valesti, võib see olla otseseks lõhna allikaks.

Kõige levinum viga on masina vooliku ühendamine liiga sügavale sifooni sisse, mis takistab õhu normaalset liikumist ja võib rikkuda veeluku toimimist tagasilöögi teel. Samuti võib probleem tekkida, kui vooliku ühenduskoht ise ei ole piisavalt tihe või kui vooliku otsas puudub omaenda tagasilöögiklapp.

Kui märkad, et lõhn tugevneb just pärast pesumasina või nõudepesumasina töötsüklit, on see selge viide, et probleem asub just selles ühenduses, mitte sifoonis endas.

• Kontrolli, kas pesumasina äravooluvoolik on ühendatud spetsiaalse äravooluliitmiku kaudu, mitte lihtsalt sifooni auku surutud.
• Veendu, et vooliku ühenduskoha kõrgus on korrektne — liiga madal ühendus võib häirida sifooni enda veeluku toimimist.
• Kui masinal endal puudub sisseehitatud tagasilöögiklapp, kaalu selle lisamist ühenduskohta.
• Kui lõhn tekib süstemaatiliselt just pesutsükli ajal või vahetult pärast seda, on mõistlik lasta ühendus spetsialistil üle vaadata.

Kanalisatsiooni ventilatsiooni ja rõhu roll

Kanalisatsioonisüsteem vajab korralikuks toimimiseks ka ventilatsiooni — tavaliselt katusele väljuva ventilatsioontoru kaudu —, mis tasakaalustab torustikusisest rõhku ja väldib veelukkude väljaimemist, kui suuremas koguses vett korraga ära voolab.

Kui maja ventilatsioonisüsteem on ummistunud, valesti dimensioneeritud või puudub täielikult (mis esineb mõnedes vanemates hoonetes ja lisaehitistes), võib tekkida olukord, kus näiteks WC-poti loputamine tekitab piisava alarõhu, et imeda osa veest kraanikausi sifoonist välja. See vähendab veeluku sügavust ega pruugi olla kohe silmaga märgatav, kuid võib aja jooksul lõhna tekitada.

See põhjus on harvem ja tavaliselt puudutab tervet korterit või maja korraga, mitte ainult üht valamut — kui aga probleem esineb ainult ühe konkreetse valamu juures ja süveneb pärast teiste sanitaartehniliste seadmete kasutamist samas torustikus, tasub ka seda võimalust kaaluda.

Muud lõhna allikad, mida sageli sifooniga segi aetakse

Enne kui otsustad, et probleem on kindlasti sifoonis, tasub välistada mõned lähedal asuvad, kuid sifoonist sõltumatud lõhna allikad, mida kergesti eksitavalt sifooniga seostatakse.

• Köögikapi sees seisev niiske lapp, käterätik või vana pühkimisvahend võib tekitada hallitust meenutavat lõhna, mis levib välja just kapi avades.
• Valamu enda ülevooluava (väike auk kausi ülemises servas) võib koguda seebijääki ja niiskust, tekitades lõhna, mis tundub tulevat äravoolust, kuid tegelikult tuleb ülevooluavast endast.
• Vana, poorne silikoontihend valamu ümber võib aja jooksul niiskust imada ja hallituslõhna tekitada.
• Kraanikausi lähedal asuv, kuid eraldiseisev põrandapõhine trapp võib olla tegelik lõhna allikas, kuigi lõhn tundub levivat valamu piirkonnast.

Samm-sammuline enesekontroll, kui kraanikausi sifoon lõhnab

Enne spetsialisti kutsumist tasub läbida süstemaatiline kontroll, mis aitab probleemi kiiresti ja täpselt kitsendada.

• 1. Lase kraanist mõni minut vett joosta ja jälgi, kas lõhn kaob — kui jah, oli tegu kuivanud veelukuga.
• 2. Kui lõhn püsib, keera lahti sifooni alumine puhastuskork ja kontrolli, kas koljus on nähtav biokile või sete.
• 3. Puhasta kõverik pehme harjaga ja loputa kuuma veega, seejärel jälgi lõhna uuesti mõne tunni möödudes.
• 4. Kontrolli kõiki ühenduskohti käega lõtvumise, niiskuse või pragunenud tihendi suhtes.
• 5. Kui valamuga on ühendatud pesumasin või nõudepesumasin, jälgi, kas lõhn tugevneb just pärast masina tsüklit.
• 6. Vaata üle valamu enda ülevooluava ja kapisisene keskkond, et välistada lõhna allikad, mis ei ole seotud sifooniga.
• 7. Kui ükski eelnev samm lõhna ei kõrvalda, tasub kaaluda sifooni tüübi sobivust või selle täielikku väljavahetamist.

Millal tasub sifoon lihtsalt välja vahetada?

Mõnikord on lihtsam ja pikaajaliselt mõistlikum sifoon tervikuna välja vahetada, selle asemel et üksikuid osi lõputult parandada.

• Sifoon on vana, plastosad on muutunud hapraks, kollaseks või pragunenud.
• Lõhna probleem korduv, hoolimata regulaarsest puhastusest ja tihendite kontrollist.
• Sifooni tüüp ei sobi valamu kasutusviisiga (näiteks liiga madal veelukk harva kasutataval valamul).
• Sifoonil on nähtavaid roostejälgi metallosadel või deformeerunud keermeid, mis takistavad korralikku pingutamist.
• Soovid üleminekut kvaliteetsemale, näiteks messingist või paksema seinaga sifoonile, mis peab kauem vastu.

Kuidas ennetada sifoonist tuleva lõhna teket?

Suurem osa sifooni lõhnaprobleeme on lihtsate harjumustega ennetatavad, ilma et peaks ootama, kuni probleem juba tekib.

• Lase harva kasutatavatest kraanikaussidest vähemalt kord kuus mõni minut vett joosta.
• Väldi suurte rasvakoguste, kohvipaksu ja toidujääkide äravoolu kaudu ärauhtmist, kuna need moodustavad biokile aluse.
• Puhasta sifooni kõverikku füüsiliselt paar korda aastas, mitte ainult keemiliste vahenditega.
• Kontrolli pesumasina ja nõudepesumasina äravooluvoolikute ühendusi paigaldamisel ja aeg-ajalt hiljem üle.
• Kasuta valamu äravoolus lihtsat juuste- ja prahipüüdurit, mis takistab suuremate osakeste sifooni jõudmist.

Kas sifooni materjal mõjutab lõhna teket?

Sifoonid valmistatakse peamiselt kolmest materjalist — odavamast valgest plastist (polüpropüleen), messingist ja kroomitud metallist. Materjalivalik ei mõjuta otseselt veeluku füüsikat, kuid mõjutab kaudselt, kui kiiresti tekivad tihendus- ja pragunemisprobleemid, mis omakorda soodustavad lõhna.

Odavad plastsifoonid on täiesti sobivad enamikuks olukordadeks, kuid õhukeseseinalised versioonid võivad aja jooksul deformeeruda, eriti kui neid on korduvalt lahti ja kinni keeratud puhastuse käigus. Deformeerunud keere ei lase enam korki või mutrit korralikult pingutada, mis jätab väikese pilu, kust õhk ja lõhn pääsevad läbi.

Messingist sifoonid on üldiselt vastupidavamad ja säilitavad keermestuse kuju kauem, kuid ka need vajavad korralikku tihendit, sest materjali enda vastupidavus ei asenda tihendi rolli. Kui plaanid vahetada sifooni just korduva lõhnaprobleemi tõttu, tasub kaaluda kvaliteetsemat varianti, eriti kui tegu on tihedalt kasutatava köögivalamuga.

• Plastsifoon sobib enamikuks juhtudeks, kuid vali paksema seinaga toode, kui valamut kasutatakse intensiivselt.
• Messingist sifoon tasub kaaluda köögis, kus toimub sagedane kuuma vee ja rasva läbilaskmine.
• Kroomitud viimistlusega sifoonid on enamasti esteetilise otstarbega ja ei anna lõhnakindluse osas olulist lisaväärtust võrreldes kvaliteetse plastiga.

Kas veetemperatuur ja ilm mõjutavad lõhna tugevust?

Paljud inimesed märkavad, et sifooni lõhn tundub suvel tugevam kui talvel. Sellel on loogiline füüsikaline seletus: soojemas keskkonnas aurustub veelukus olev vesi kiiremini ning bakterite tegevus, mis tekitab lõhnavaid ühendeid, kiireneb kõrgemal temperatuuril märkimisväärselt.

Lisaks mõjutab õhurõhk ja -niiskus üldist lõhnatunnetust — niiske ja soe suveõhk kannab lõhnamolekule paremini ja need püsivad ruumis kauem, samas kui talvel, kui õhk on kuivem ja ruumides köetakse rohkem, hajub lõhn kiiremini ka siis, kui allikas ise on täpselt sama.

Seepärast tasub suveperioodil pöörata sifooni hooldusele veidi rohkem tähelepanu, eriti kui valamut kasutatakse harvemini, näiteks suvekodus või kontoris, kus osa töötajaid on puhkusel.

Köögivalamu ja vannitoa valamu erinevused lõhnaprobleemi puhul

Kuigi sifooni ehitus on köögis ja vannitoas põhimõtteliselt sarnane, erinevad lõhna tekkepõhjused nende kahe vahel oluliselt, kuna läbi äravoolu läheb erinevat tüüpi materjali.

Köögivalamu sifoonis on suurim risk rasv, toidujäägid ja kohvipaks, mis moodustavad tugeva ja kiiresti kogudneva biokile ning võivad ajapikku tekitada ka tõelise ummistuse. Kööginõude pesemisel kasutatav rasvane vesi jahtub torudes kiiresti ja tahkub uuesti, kleepudes torude seintele.

Vannitoa valamu puhul on peamiseks probleemiks pigem juuksed, seebijääk ja hambapastajäägid, mis moodustavad õhema, kuid siiski lõhnava kihi. Vannitoa valamu sifoon kipub ka kiiremini kuivama, kuna vannitoa valamut kasutatakse tihti lühikeste, kuid sagedaste veejooksudega, mis ei pruugi täielikult veelukku täita, kui kraan on lahti vaid mõne sekundi.

• Köögis: puhasta sifoon füüsiliselt sagedamini, väldi rasva ärauhtmist kuuma veega, mis tundub lahustavat, kuid tegelikult kannab rasva torusse edasi, kus see jahtudes uuesti tahkub.
• Vannitoas: pööra tähelepanu juuksepüüdurile ja jälgi, et hambapesu ajal jooksev vesi ei ole ainus veekogus, mis sifooni läbib — vahel tasub lasta kraanist teadlikult veidi kauem vett joosta.

Korterelamu erisused sifooni lõhnaprobleemi lahendamisel

Korteris asuva köögi- või vannitoa valamu puhul on sifoon ja selle ühendus tavaliselt korteriomaniku enda vastutusala, erinevalt püstikutest ja majasisesest kanalisatsioonitorustikust, mis kuuluvad tihti ühistu haldusalasse.

See tähendab, et kui lõhn on lokaalne ja tuleb selgelt ühest valamust, saab probleemi enamasti lahendada iseseisvalt või kutsuda torumehe otse selle konkreetse töö jaoks, ilma et peaks pöörduma ühistu poole. Kui aga lõhn levib mitmest korterist või mitmest ruumist korraga, viitab see pigem püstiku või maja üldisele kanalisatsiooniprobleemile.