PEM torude keevitus – PE survetorustiku põkk- ja elektrofusioonkeevitus

PEM torude keevitus on termiline ühendamisprotsess, kus polüetüleen viiakse plastsesse olekusse ja kahe detaili molekulid segunevad omavahel. Tulemuseks ei ole liim- ega surveühendus, vaid materjali järjepidevus: pärast jahtumist ei ole liitekohal enam eraldi piirpinda, mis võiks aja jooksul lahti tulla. Seetõttu räägitakse PE torude termilisest keevitusest kui ainsast meetodist, mis annab tõeliselt monoliitse survetorustiku.

Polüetüleeni eripära on see, et ta ei talu improviseerimist. Sulamistemperatuur, kuumutusaeg, survestusjõud ja jahtumisaeg on tootja poolt täpselt määratud ning sõltuvad toru läbimõõdust, seinapaksusest ja SDR-klassist. Kui mõnda parameetrit muuta – näiteks võtta toru surve alt liiga vara maha –, tekib liide, mis näeb väliselt korralik välja, kuid puruneb esimese veelöögi või pinnase liikumise korral. Just sellepärast ei ole PEM torude keevitamine töö, mida saaks teha ehitusplatsi improviseeritud vahenditega.

Teine oluline põhjus keevitatud ühenduse kasuks on pikk eluiga. PE100 survetorustik on projekteeritud töötama kümneid aastaid ja keevisliide peab pidama sama kaua. Mehaanilised liitmikud sisaldavad tihendeid ja metallosi, mis maa sees vananevad ja korrodeeruvad kiiremini kui plasttoru ise. Keevitatud liites ei ole ei tihendit ega metalli, seega ei ole ka tüüpilist rikkekohta.

Kolmandaks lubab keevitus jätta liite kaevikusse ilma juurdepääsuta. Mehaanilise liitmiku puhul tuleks tegelikult tagada võimalus seda hiljem kontrollida ja pingutada, mis tähendab kaevu või luuki. Keevitatud PE trass kaetakse liivaga ja unustatakse aastakümneteks – see on kaevetööde loogikas väga suur eelis, sest ei teki kohti, kuhu peab hiljem tagasi kaevama.

• Liitekoht on sama tugev kui toru – ei ole süsteemi nõrgim lüli
• Ei sisalda tihendeid ega metallosi, mis maa sees vananevad
• Sobib joogivee-, tuletõrjevee- ja survetorustikele
• Talub pinnase liikumist ja veelööke ilma lahti tulemata
• Ei vaja hoolduskaevu ega hilisemat järelpingutamist

Polüetüleentoru on tänapäeval standardlahendus välistrassidele. Kõige sagedamini kohtame seda joogivee majaühendustes: liitumispunktist kuni majani läheb üks katkematu PE toru, mille otsad ühendatakse keevitatud liitmike või siirdeühendustega. Kuna toru tuleb rullis, saab pikad lõigud paigaldada ilma ühtegi liidet tegemata – iga liide, mida ei ole, on ka rikkekoht, mida ei teki.

Teine suur kasutusala on survekanalisatsioon. Kui reovett tuleb pumbata ülesmäge või pikale distantsile, ei sobi isevoolne PVC-torustik ja kasutatakse PE survetoru, mille liited peavad taluma pumba tekitatud survet ja rõhulööke. Sellises süsteemis on keevitatud ühendus praktiliselt kohustuslik, sest pumba käivitumine ja seiskumine koormab torustikku iga tsükliga.

Kolmandaks kasutatakse PE torusid drenaaži survetorustikes, sademevee ülepumpamisel, kastmis- ja tehnoveesüsteemides, tuletõrjeveetorustikes ning kaitsetorudena, mille sisse tõmmatakse hiljem väiksema läbimõõduga toru või kaabel. Tööstuses kasutatakse polüetüleentorusid ka kemikaalikindluse tõttu – PE talub paljusid keskkondi, mis söövitaksid metalli.

Neljas valdkond on renoveerimine. Vanad malm- või terastorustikud saab sageli asendada nii, et kaevatakse lahti ainult trassi algus ja lõpp ning uus PE toru tõmmatakse vana sisse. Selline meetod eeldab, et kogu sissetõmmatav lõik on eelnevalt kokku keevitatud üheks pidevaks toruks – ilma põkkkeevituseta seda tööd teha ei saa.

• Joogivee majaühendused ja välised veetrassid
• Survekanalisatsioon ja reovee ülepumpamine
• Tuletõrjevee- ja tehnoveetorustikud
• Sademevee ja drenaaži survetorustikud
• Kaitsetorud kaablitele ja väiksematele torudele
• Vanade trasside renoveerimine sissetõmbe meetodil

Põkkkeevitus ehk PE torude põkkkeevitus on meetod, kus kaks toru otsa surutakse vastu kuumutuselementi, kuumutatakse ühtlaselt läbi ja seejärel surutakse otse kokku. Toru otsad peavad olema absoluutselt paralleelsed ja ühel teljel, sest sulanud materjal ei paranda geomeetriavigu – vastupidi, iga nihe võimendub liites.

Protsess algab torude kinnitamisest keevitusseadme haaratsitesse. Seejärel höövliga freesitakse mõlemad otsad ühe liigutusega puhtaks, nii et pinnad on värsked, siledad ja täpselt teineteise vastas. Pärast höövlimist mõõdetakse otste vahe: kui torude vahele jääb pilu või nihe üle lubatud piiri, tuleb kinnitus üle vaadata, sest sellisest asendist head liidet ei tule.

Järgmisena asetatakse kuumutuselement torude vahele. Esmalt tekitatakse suurem surve, et üle kogu ringi tekiks ühtlane algvall – see näitab, et kontakt on täielik. Seejärel surve vähendatakse ja algab läbisoojenemise faas, mille jooksul soojus liigub sügavamale materjali. Just seda etappi kiirustatakse kõige sagedamini ja just siit tulevad hilisemad rikked.

Kuumutuselement eemaldatakse kiiresti ning torud surutakse kokku ettenähtud jõuga. Siit alates ei tohi liidet enam liigutada: keevitusseade hoiab survet kogu jahtumisaja, mis suurema läbimõõduga toru puhul võib olla kümneid minuteid. Alles pärast täielikku jahtumist tohib toru haaratsitest vabastada ja liigutada.

Valmis liidet hinnatakse valli ehk pulstri järgi: see peab olema ühtlane kogu ringi ulatuses, sümmeetriline mõlemal pool ja ilma teravate soonteta. Ebaühtlane või ühelt poolt puuduv vall tähendab, et torud ei olnud ühel teljel või kuumutus oli ebaühtlane – selline liide lõigatakse välja ja keevitatakse uuesti.

PE torude elektrofusioonkeevitus kasutab liitmikku, mille sisse on valatud takistustraadi mähis. Toru otsad lükatakse muhvi sisse ja keevitusaparaat juhib mähisesse voolu: traat kuumeneb, sulatab muhvi sisepinna ja toru välispinna ning materjalid liituvad. Toru ise jääb paigale – liikuvaid osi ei ole, mis teeb meetodi kaevikus tunduvalt praktilisemaks.

Kõik keevitusparameetrid on liitmiku tootja poolt ette antud ja kirjutatud triipkoodile. Keevitusaparaat loeb koodi skanneriga, seadistab pinge ja aja automaatselt ning salvestab protokolli. See vähendab inimlikku eksimist miinimumini, kuid ei asenda ettevalmistust: aparaat ei tea, kas toru pind on kraabitud ja rasvatustatud.

Kõige tähtsam samm on toru välispinna eemaldamine kraabitsaga. Polüetüleeni pinnal on oksüdeerunud kiht, mis takistab liitumist – see tuleb eemaldada kogu muhvi sisse jääva pikkuse ulatuses ja alles seejärel puhastada pind spetsiaalse PE-puhastusvedelikuga. Käega katsumine pärast puhastamist rikub töö ära ja seda tuleb ette sagedamini, kui arvata oskaks.

Teine kriitiline nõue on ovaalsuse kontroll. Rullis tarnitud toru ei ole ideaalselt ümar ja muhvi sisse tuleb see suruda ümmarguseks ümardusklambritega. Kui toru jääb ovaalseks, ei teki mähise ümber ühtlast kontakti ning osa liitest jääb külmaks. Klambrid peavad jääma peale kogu keevitus- ja jahtumisaja jooksul.

Elektrofusioonkeevitust kasutatakse ka sadulliitmike puhul, kui olemasolevale trassile on vaja teha uus haru. Sadul keevitatakse toru külge, alles seejärel puuritakse sadulasse integreeritud freesiga läbiviik. Nii saab paljudel juhtudel teha uue majaühenduse ilma põhitrassi tühjendamata.

• Sobib kaevikusse ja kitsastesse oludesse, kus torud on fikseeritud
• Parameetrid tulevad liitmiku triipkoodilt – vähem inimlikku viga
• Võimaldab ühendada erineva SDR-i ja seinapaksusega torusid
• Sadulliitmikega saab teha harusid olemasolevale torustikule
• Nõuab hoolikat kraapimist, rasvatustamist ja ümardusklambreid

Valik ei ole maitseküsimus, vaid tuleneb objektist. Põkkkeevitus võidab seal, kus liiteid on palju, ruumi on piisavalt ja torud on ühesugused – näiteks pikk uus veetrass, mis keevitatakse pinnal kokku. Liitmikke ei kulu, seega materjalikulu on väiksem ja keevitamise kiirus liite kohta suurem.

Elektrofusioonkeevitus võidab seal, kus torusid ei saa liigutada: kaevikus, seina ääres, kaevus, olemasoleva trassi remondil ja kohtades, kus tuleb ühendada eri seinapaksusega või eri partiist torusid. Samuti on see mõistlik siis, kui liiteid on vähe ja suure põkkkeevitusseadme objektile toomine ei ole otstarbekas.

Praktikas kasutame ühel objektil sageli mõlemat meetodit. Trassi sirged lõigud keevitatakse põkkkeevitusega pinnal, kaevikusse laskmise järel tehakse lõplikud ühendused ja harud elektromuhvidega. Nii saab kokku hoida liitmike pealt seal, kus see on võimalik, ja säilitada töökindluse seal, kus liikumisruumi ei ole.

Kui torustik läheb maasse pikaks ajaks ja hilisem ligipääs on kallis, siis eelistame alati keevitatud liidet mehaanilisele liitmikule, olenemata sellest, kumb keevitusmeetod valitakse. Mehaanilised liitmikud jäävad kohtadesse, kus on niikuinii kaev või kus ühendus on ajutine.

Alustame objekti ülevaatusest. Vaatame üle trassi asukoha, olemasolevad torustikud, läbimõõdud, materjali ja SDR-klassi ning selle, kas tööd saab teha pinnal või ainult kaevikus. Sellest sõltub, kas objektile tuleb põkkkeevitusseade, elektrofusiooniaparaat või mõlemad, ja kuidas planeerida veekatkestust.

Teine etapp on ettevalmistus: kaevik kaevatakse ja tasandatakse liivapadjaga, torud tuuakse kohale ja lastakse temperatuuriga kohaneda ning kontrollitakse, et materjalid vastavad projektile. Talvel ja vihmaga püstitatakse keevituskoha kohale telk või varjualune, sest tuul ja niiskus mõjutavad kuumutusprotsessi otseselt.

Kolmas etapp on keevitamine valitud meetodil koos vahetu visuaalse kontrolliga iga liite järel. Iga liide märgistatakse ja kantakse protokolli – suurematel objektidel nummerdatakse liited trassiskeemil, et hilisema küsimuse korral oleks võimalik konkreetne liide üles leida.

Neljas etapp on survekatse. Torustik täidetakse ja survestatakse ettenähtud rõhuni, hoitakse surve all ning fikseeritakse tulemus. Alles pärast õnnestunud katset kaetakse trass: esmalt liivakiht toru ümber ja peale, seejärel kihiline täide koos tihendamisega ja hoiatuslindi paigaldusega.

Viies etapp on üleandmine. Anname tellijale keevitusprotokollid, survekatse tulemuse ja teostusandmed trassi asukoha kohta. Need dokumendid on vajalikud nii võrguettevõtjaga liitumisel kui ka hiljem, kui krundil hakatakse uuesti kaevama.

• Objekti ülevaatus ja meetodi valik
• Kaeviku ja materjalide ettevalmistus
• Keevitamine ja iga liite visuaalne kontroll
• Survekatse ja tulemuse fikseerimine
• Kaevik täidetakse kihiti, paigaldatakse hoiatuslint
• Protokollide ja teostusandmete üleandmine

Enamik ebaõnnestunud PE keevitusi ei ebaõnnestu keevitusseadme, vaid ettevalmistuse tõttu. Toru peab olema puhas, kuiv ja õige temperatuuriga. Mustus, liiv ja niiskus keevituspinnal jäävad liitesse sisse ning tekitavad kohti, kus materjal ei ole omavahel liitunud.

Toru lõigatakse alati täisnurkselt spetsiaalse lõikuriga, mitte saega ega nurklihvijaga. Viltune lõige tähendab põkkkeevituses ebaühtlast kontakti ja elektrofusioonis seda, et toru ei ulatu muhvis piisavalt sügavale. Lõikejärgsed kraadid eemaldatakse.

Elektrofusiooni puhul mõõdetakse ja märgitakse toru pinnale muhvi sisenemissügavus, seejärel kraabitakse kogu see ala kraabitsaga. Kraabitsa terav laast peab tulema ühtlaselt kogu ümbermõõdu ulatuses – kui mõni koht jääb läikima, ei ole oksüdeerunud kiht sealt eemaldatud. Alles pärast kraapimist puhastatakse pind PE-puhastusvedelikuga ja lastakse täielikult kuivada.

Rullis tarnitud toru säilitab mälu ja püüab tagasi kõverduda. Seetõttu tuleb ühendatavad otsad sirgestada ja fikseerida nii, et keevitamise ja jahtumise ajal ei tekiks liitele külgkoormust. Kui toru tõmbab liite jahtumise ajal viltu, tekivad sisepinged, mis avalduvad alles kuude pärast.

Temperatuur on eraldi teema. Külmal ajal tuleb torusid ja liitmikke hoida soojas kuni paigalduseni, keevituskoht katta ja arvestada pikema jahtumisajaga. Kuumal päeval on vastupidine oht: otsene päike soojendab toru ühelt küljelt rohkem, mistõttu materjal käitub keevitamisel ebaühtlaselt – seetõttu varjestame keevituskoha ka suvel.

PEM torude keevitusseade koosneb raamist haaratsitega, hüdraulilisest või mehaanilisest surveajamist, hööveldusseadmest ja termostaadiga kuumutuselemendist. Kaasaegsed seadmed salvestavad iga liite parameetrid: temperatuuri, surve, ajad ja operaatori. Elektrofusiooni puhul teeb sama tööd keevitusaparaat, mis loeb liitmiku triipkoodi ja salvestab keevitustsükli.

Kuumutuselemendi pind peab olema puhas ja kahjustamata. Sellele kogunev polüetüleenijääk muudab soojusülekannet ja rikub järgmise liite. Puhastame elemendi enne iga keevitust ettenähtud viisil ning kontrollime tegelikku pinnatemperatuuri eraldi termomeetriga, mitte ainult seadme näidu järgi.

Kvaliteedikontroll algab visuaalsest hindamisest. Põkkliite vall peab olema ühtlane, sümmeetriline ja õige laiusega; elektrofusioonliite indikaatorid peavad olema välja tulnud mõlemal pool muhvi. Indikaator näitab, et materjal on paisunud, kuid ei tõenda üksi liite korrasolekut – seetõttu vaatame ka toru asendit muhvis ja seda, et keevitusaparaat lõpetas tsükli veateateta.

Kahtluse korral tehakse hävitav katse: samadel parameetritel keevitatud proovliide lõigatakse ribadeks ja painutatakse või rebitakse lahti. Kui purunemine läheb liitest mööda, on parameetrid õiged; kui liide avaneb pinnalt, tuleb protsess üle vaadata. Vastutusrikastel objektidel tehakse proovliide tööpäeva alguses.

Lõplik kontroll on survekatse. See on ainus test, mis hindab kogu torustikku tervikuna koos kõigi liidetega. Fikseerime katse aja, rõhu ja tulemuse ning anname protokolli tellijale – see on dokument, mida küsib nii võrguettevõtja kui hilisem kinnisvaraostja.

• Andmeid salvestav põkkkeevitusseade ja elektrofusiooniaparaat
• Kuumutuselemendi temperatuuri eraldi kontroll
• Kraabits, PE-puhastusvedelik, ümardusklambrid, täisnurkne lõikur
• Iga liite visuaalne hindamine ja märgistamine
• Vajadusel proovliite hävitav katse
• Survekatse ja protokollid üleandmisel

Kõige sagedasem viga on kiirustamine jahtumisfaasis. Liide tundub kohe pärast keevitamist tugev, kuid materjal on veel plastne ja igasugune liigutamine tekitab sisepingeid. Sellised liited peavad survekatse sageli vastu ja lekivad alles kuude või aastate pärast, kui torustik on juba kaetud.

Teine levinud viga on kraapimata või valesti puhastatud pind elektrofusiooni puhul. Oksüdeerunud kiht ei sula korralikult kokku ja tekib osaline liide. Sama tulemuse annab liite katsumine paljaste kätega pärast puhastamist või puhastusvedeliku asemel suvalise lahusti kasutamine.

Kolmas viga on erineva SDR-klassi või erineva materjaliga torude põkkkeevitus. Erineva seinapaksusega torude puhul ei jaotu surve ühtlaselt ning liites tekib astmeline nõrk koht. Sellistel juhtudel tuleb kasutada elektrofusioonmuhvi või üleminekuliitmikku.

Neljas viga on keevitamine ilma ilmastikukaitseta. Tuul jahutab kuumutatud otsa ebaühtlaselt, vihm ja lumi jõuavad sulanud pinnale ning kaevikuvesi rikub liite täielikult. Kaevik peab olema kuiv – vajadusel pumbatakse vesi välja ja hoitakse pump töös kogu keevituse ajal.

Viies viga on keevitatud trassi vale paigaldamine kaevikusse. Kui toru asetatakse kivisele pinnale, terava eseme peale või ilma liivapadjata, kandub punktkoormus torule ja liitele. Samuti tuleb arvestada polüetüleeni soojuspaisumisega: toru paigaldatakse kergelt lainelisena, mitte pingul.

Kuues viga on dokumentatsiooni puudumine. Kui keevitusprotokolle ja teostusandmeid ei ole, ei ole hiljem võimalik tõestada, et töö tehti korrektselt, ega leida liidete asukohti. Probleemi korral tähendab see kogu trassi kaevamist ainult selleks, et leida üks liide.

Veetrassides on PE toru kõige levinum lahendus alates majaühendustest kuni tänavatorustikeni. Joogiveele mõeldud toru on tähistatud vastavalt ja seda ei tohi asendada tehnilise otstarbega toruga. Keevitatud liited on siin eriti olulised, sest torustik on pidevalt surve all ja iga leke tähendab nii veekadu kui pinnase uhtumist.

Survekanalisatsioonis töötab torustik tsükliliselt: pump lülitub sisse ja välja, tekitades rõhumuutusi ja lööke. Selline koormus leiab üles iga nõrga liite. Lisaks on survekanalisatsiooni leke keskkonnale ja kinnistule oluliselt ebameeldivam kui puhta vee leke, mistõttu liidete kvaliteedinõuded on kõrgemad.

Sademevee ja drenaaži ülepumpamisel kasutatakse PE survetoru sagedamini, kui arvatakse. Kui vesi tuleb kogumiskaevust tõsta kõrgemale või juhtida krundilt eemale, ei saa kasutada isevoolset lahendust ning pumbatav lõik peab olema surve all töötav torustik.

Välistrassidel üldiselt on PE eelis paindlikkus. Toru talub pinnase vajumist ja liikumist, mida jäik malm- või keraamiline toru ei talu. Külmumise korral polüetüleentoru tavaliselt ei purune samamoodi nagu jäik toru, kuigi seda ei tohiks käsitleda loana jätta trass külmumissügavusest kõrgemale.

Tööstuses ja tehnosüsteemides kasutatakse PE torusid tehnovee, jahutusvee ja mitmesuguste vedelike transpordiks. Kui torustik läbib alasid, kus mehaaniline liitmik oleks ligipääsmatu või ohtlik, on keevitatud PE ainus mõistlik valik.

Kõige sagedasem remonditöö on kaevetööde käigus vigastatud toru parandamine. Kopp või labidas lõikab toru katki, vesi hakkab kaevikusse voolama ja trass tuleb kiiresti taastada. Töö käik on alati sama: surve maha, vesi kaevikust välja, vigastatud lõik täisnurkselt välja lõigata, otsad ette valmistada ja uus lõik kahe elektrofusioonmuhviga sisse keevitada.

Kui vigastatud koht on väga lühike, kasutatakse mõnikord remondisadulat või pikendusmuhvi. Otsustame kohapeal: oluline on, et lõplik lahendus talub sama survet kui ülejäänud torustik ja et see ei jää kaevikusse pinges.

Uue haru rajamine olemasolevale trassile käib elektrofusioon-sadulaga. Sadul keevitatakse põhitoru külge ja alles seejärel avatakse läbiviik sadulasse integreeritud freesiga. Nii saab uue majaühenduse või hüdrandiharu teha ilma kogu trassi lahti lõikamata.

Sageli tuleb PE toru ühendada teise materjaliga – vana terase, malmi või PVC-ga. Selleks kasutatakse üleminekuliitmikke: äärikühendust koos PE-äärikotsaga, keermesüleminekut või mehaanilist siirdeliitmikku. Sellised kohad on ainsad, kus me soovitame jätta ligipääsu, sest erinevate materjalide üleminek on torustiku kõige tundlikum punkt.

Enne remonti tasub selgeks teha rikke tegelik põhjus. Kui leke on tekkinud pinnase vajumise, vale paigalduse või kaeviku kivise täite tõttu, kordub sama rike mujal trassil. Sellisel juhul teeme lisaks liite parandamisele ettepaneku probleemse lõigu ümberpaigalduseks – see on odavam kui igal kevadel uus kaevetöö.

• Kaevetööde käigus vigastatud toru kiirremont elektromuhvidega
• Uued harud ja majaühendused sadulliitmikega
• Üleminekud terasele, malmile ja PVC-le
• Vana trassi lõikude asendamine uue PE toruga
• Rikke põhjuse hindamine, mitte ainult tagajärje kõrvaldamine

PEM torude keevitamise hind ei kujune ühest numbrist liite kohta, sest sama läbimõõduga liite tegemine võib võtta veerand tundi või pool päeva sõltuvalt sellest, kus ja millistes tingimustes seda teha tuleb. Kõige suurem mõjutegur on toru läbimõõt ja seinapaksus: mida jämedam toru, seda pikem on kuumutus- ja jahtumisaeg ning seda võimsam seade on vaja.

Teine tegur on keevitusmeetod. Põkkkeevitus ei vaja liitmikke, seega materjalikulu on väiksem, kuid nõuab ruumi ja seadme kohaletoomist. Elektrofusioon on liitmiku võrra kallim, kuid sageli ainuvõimalik ja kaevikus kiirem. Suure liidete arvu korral on põkkkeevitus tavaliselt soodsam, üksikute liidete puhul elektrofusioon.

Kolmas tegur on ligipääs ja töötingimused. Vaba plats, kus torusid saab pinnal kokku keevitada, on kiire. Kitsas kaevik, sügav kaev, veega töökoht, liikluse all olev tänav või talvine ilm nõuavad lisaaega, ilmastikukaitset ja sageli ka pumpa või toestust.

Neljas tegur on kaasnevad tööd. Sageli ei ole tellijal vaja pelgalt keevitust, vaid tervet lahendust: kaevetööd, liivapadi, toru paigaldus, ühendus olemasoleva võrguga, survekatse ja taastamine. Kui need tööd teeb üks töövõtja, on kogumaksumus tavaliselt madalam ja vastutus selgem kui mitme osapoole vahel jagatuna.

Viies tegur on kiirus. Plaaniline töö, mida saab ajastada, on soodsam kui avariiväljakutse õhtul või nädalavahetusel. Avariitöö puhul on hind kõrgem, kuid seisva vee või katkise survetorustiku puhul on kiirus tavaliselt olulisem kui tariifivahe.

Anname hinnapakkumise pärast objekti ülevaatust või piisavalt täpse info alusel: toru läbimõõt, materjal, liidete arv, asukoht ja see, kas kaevetööd on juba tehtud. Nii ei teki olukorda, kus esialgne number ja lõpparve oluliselt erinevad.

• Toru läbimõõt, seinapaksus ja SDR-klass
• Keevitusmeetod ja liidete arv
• Ligipääs, kaeviku sügavus ja ilmastik
• Kaevetööde ja taastamise maht
• Plaaniline töö või avariiväljakutse
• Vajalikud katsed ja dokumentatsioon

Teeme nii keevitust kui ka kaevetöid ja torutöid, mistõttu tellija ei pea koordineerima mitut töövõtjat. Sama meeskond valmistab kaeviku ette, keevitab trassi, ühendab selle olemasoleva süsteemiga, survestab ja taastab pinnase – vastutus on ühes kohas.

Töötame Tallinnas ja Harjumaal ning sõidame kokkuleppel ka kaugemale. Avariiolukorras – näiteks kui survetoru on kaevetööde käigus katki – reageerime ööpäevaringselt, sest sellise rikke ootamine tähendab veekadu ja pinnase uhtumist.

Iga liide dokumenteeritakse ja torustik antakse üle koos survekatse tulemusega. See on oluline nii võrguettevõtjaga liitumisel, ehitise dokumentatsiooni koostamisel kui ka hilisema kinnisvaratehingu puhul.

Ütleme välja ka siis, kui keevitus ei ole parim lahendus. Mõnikord on mõistlikum kasutada mehaanilist liitmikku kaevus või asendada terve lõik selle asemel, et parandada korduvalt sama probleemset kohta. Meie eesmärk on torustik, mis töötab aastakümneid, mitte kiireim võimalik arve.

• Keevitus, kaevetööd ja torutööd ühelt töövõtjalt
• Põkkkeevitus ja elektrofusioonkeevitus vastavalt objektile
• Ööpäevaringne reageerimine survetorustiku avarii korral
• Keevitusprotokollid, survekatse ja teostusandmed
• Garantii tehtud tööle ja paigaldatud materjalidele
• Töö Tallinnas ja Harjumaal, kokkuleppel kogu Eestis